Aasta enne Rio de Janeiro olümpiamänge on sealsete veealade võistluspaigad jätkuvalt kohutavas seisukorras - vesi on saastatud ja kujutab endast tõsist ohtu sportlaste tervisele. Hetkel viibib Rios Eesti Laser Standard klassi purjetaja Karl-Martin Rammo, kes osaleb seal olümpia testvõistlusel. Rammo kirjeldab kohapealseid olusid üsna värvikalt.
«Esmapilgul polegi sel veel suurt midagi häda. On umbes sellist värvi nagu Pirita jões. Kui päris aus olen, siis ei leidnud ma täna enda rooli ega sverdi tagant ühtegi kilekotti, ka vees nägin neid üpris vähe. Olin juba peaaegu enne õhtut hõiskamas, kuid siis kaldale sõites kimasin bakstaagis täie käiguga ühe vee all ulpinud suure prussi otsa, selline 2m pikk ja hea 20cm paks. Õnneks on mul tugev austraalia svert, mis tegi ainult kõva paugu ja pani paadi seisma, kuid kõik jäi terveks,» kirjeldab ta oma blogis.
«Sadamasse reaalselt peab mingi toru sealsamas sisse voolama, sest sadama akvatooriumil on täpselt selline «lõhn» nagu veepuhastusjaama äärel seistes. Seal tuli küll see ütlus meelde, et water = hot lava! (ingl k. vesi võrdub kuuma laavaga).»
Lisaks nägi Rammo oma majutuspaiga aknast ka röövimise katset ja tulistamist.
«Üldiselt olen ma terve selle aja arvanud, et see ohutuse jutt on võibolla, et veidi üle paisutatud ja lihtsalt moevärk, et sellest nii palju jahutakse. Kui aga täna õhtul jõusaalist koju minnes veel admin üle kordas, et olge siis koduteel ettevaatlikud, siis mõtlesin endamisi, et kas tõesti on nii hull? Vastuse sain pool tundi hiljem, kui õnneks olin juba koduuste vahelt sisse saanud ja ohutus (loodetavasti?!) kohas. Siin linnas on sellel laste kulli mängimise reeglitel tõsi taga. Kodu on koht, kus saab puhata ja puutuda ei tohi. Nii loodan vähemalt mina. Aga, kui kaarega tagasi asja juurde jõuda, siis oli meil täna maja ees actionit kui palju. Mingist autost hüppasid välja kamp mehi, kes tänaval jalutavaid (näiliselt kohalikke) inimesi kogu nende maisest varast tühjaks üritasid teha. Õnneks reageeris kiiresti üks taksojuht, kes blokeeris kiiresti varaste auto põgenemisraja ja varsti kohe oli kohal ka politsei, kes tegi paar ohutuslasku õhku ja hoidis seejärel pätte sihikul kästes autost välja tulla. Ei teadnudki kohe kas nutta või naerda, et enda akna all selline asi aset leidis, aga igal juhul panin akna üpris kiiresti kinni ja kontrollisin, kas uks ikka on lukus,» kirjeldab sportlane.