Väge täis naised trotsivad merel tuult ja tormi

Unustage kontskingad ja meik – hoopis purjetamiskummikud, päiksest pakatavad näod ja mereveest lokkis juuksed on uus mood. Purjetamistiim Équipe du Piloilleri III tõestab Muhu väinal juba teist korda, et ütlus «Naine paadis, paat põhjas» tuleks kohe kindlasti ümber mõtestada. 

Eile hommikul paar tundi enne starti loksusid 121 paati lainete käes ning viimased ettevalmistused A. Le Coqi Muhu väina regatiks olid täies hoos. Kui sadamas ringi liikudes võis tõdeda, et keskmine purjetaja on 40ndates eluaastates mees, kel on piisavalt raha, et endale kogu purjetamisega seotud luksust lubada, leidis sealt ka paadi, millega seilavad kuus 20ndates aastates neidu.

Ehkki esialgu pidid nad juba eelmisel kolmapäeval Tallinnast Pärnu poole sõitma hakkama, võttis kapten Anne-Mari Luik vastu otsuse lükata regati stardipaika tulek tehniliste viperuste tõttu alles reedesse.

Reede südaööl oli Luik sunnitud tegema veel ühe karmi otsuse: peatuda Rohukülas, et seal paar tundi magada ja tankida. Kahte tiimiliiget vaevas ligi 14 tundi merehaigus, nii et öine sõit oleks muidu pidanud jätkuma ilma vahetusteta.

«Me oleme heldelt õnnistatud parima toetustiimiga,» nentis Koitnurm. «Paadis ainult tüdrukud!» võib ju teoorias hästi kõlada, kuid meesteta ikka ei saa, lisas ta veendunult.

Laupäeva hommikul ei õnnestunud purjesid heisata ning viis vaprat sõitsid Pärnu poole mootoriga, sest nagu ülesõidul ikka, oli tuul täpselt vastu. Kohale jõuti sinikaid täis ja väsinuna alles laupäeva hilisõhtul.

Sain naistega vestelda stardi eel, mil igaüks neist veel paadi juures millegi kallal nokitses.

Koos purjetades kasvanud

Tüdrukud purjetasid lapsepõlves koos Rein Ottosoni purjespordikoolis ning tunnevad üksteist juba üle kümne aasta. «Kui suureks kasvame, läheme koos seilama,» meenutas lapsepõlves antud lubadust naiskonna kokk-suhtekorraldaja Marilyn Koitnurm, kelle ülesanded on olla vööris ja tegeleda spinnakeriga.

Muhu väina regatil saadab naiskonda hulk toetajaid, kes aitavad neid nõu ja jõuga. Tüdrukute isad on kas purjetajad või purjetamisega seotud: kes oskab jahti ehitada, kes müüb purjetamisvarustust, kes müüb kemikaale, millega paate puhastada…

«Me oleme heldelt õnnistatud parima toetustiimiga,» nentis Koitnurm. «Paadis ainult tüdrukud!» võib ju teoorias hästi kõlada, kuid meesteta ikka ei saa, lisas ta veendunult.

Noorte naiste suurt tahet näitab see, et eelmisel aastal läbisid nad Muhu väina regati 7,3-meetrise, järvel romantiliste sõitude tegemiseks mõeldud jahiga. «Aga meie olime sellega Soome lahe lainetes!» meenutas Brett Astrid Võmma laginal naerdes. Tema vastutusala paadis on navigatsioon ja elektroonika eest hoolitsemine.

Võmma, kes oli naiskonna liikmetest enne starti kõige erksam, sest läks erinevalt teistest Pärnusse kohale kuiva maad mööda, jutustas meeleolukalt, kuidas neil mullu tuli keset merd kiil alt lahti ja hakkas kolksuma.

Samas tunnistas ta, et vahepeal on väga hirmus ka. Näiteks siis, kui nad olid ühel hetkel külili ning keegi peale kapten Anne-Mari Luige ei osanud midagi teha. «Mina tahtsin purjele lihtsalt nuga anda, Marilyn hakkas merepääste numbrit valima,» jutustas ta. Hiljem selgus, et üks ots, nimelt kontrasoot, oli jäänud lahti laskmata. «Kui see olukord lahendatud sai, oli meeletult lõbus, lihtsalt ei suutnud naeru pidada – täielik eufooria.»

Naiskonna arvates on nende suurimad trumbid sõprus ja see, et nad tunnevad üksteist läbi ja lõhki. Elukutseliselt on purjetamise juurde jäänud neist vaid kapten Anne-Mari Luik, kellel on ligi 16-aastane võistluspurjetaja kogemus, lisaks on ta ka purjetamistreener.

Luik on see, kellele kogu naiskond toetub, ning oma rolli võtab ta tõsiselt. Luige sõnul tunneb ta tiimi ees suurt vastutust ja mõtleb kõik oma otsused hoolikalt läbi.

Veel on paadis taktik Merit Kaal, kes on tuulte ekspert ja ilmaennustaja, ning kaksikutest õed Regina ja Kristina Hirtentreu, kellest esimene on klahvide peal ja teine soodinaine.

Trenni asemel remont

Selle aasta regatiks said tüdrukud ühelt Soome insenerilt laenuks 9,5-meetrise sportpurjeka. Omanik andis oma paadi hea meelega tasuta kasutusse nii kauaks, kuni ta pojast kasvab meremees. Paat on seisnud viis aastat ilma katteta puude all vihma, lume ja tuule käes ning tüdrukud pidid kuu aega järjest igal nädalavahetusel seda Soomes puhastamas ja putitamas käima.

Seejärel toodi paat Tallinnasse ning naised said ehitus- ja parandustöid alustada: lapiti auke, puhastati vineeri atsetooniga, puuriti akutrelliga kruviauke jne. «Me pole väga palju trenni saanud teha, lihtsalt oleme teinud kõik selleks, et paat meile kaela ei sajaks,» tõdes Koitnurm, kel vanust sama palju kui paadil ehk 23 aastat.

Sama paadiga võitis üks naiskond 1990ndate lõpus mitu tiitlit, nii et tüdrukud jätkavad nüüd naistepaadi traditsiooni. «Võitmist pole küll veel jätkanud, aga kindlasti püüdleme selle poole,» lausus Võmma.

Kuna neiud pole uue paadiga väga harjutada saanud, tõotab ka seekordne merereis tulla avastusterohke. Koitnurm tõdes, et ilmselt on nad paati täielikult tundma õppinud alles regati lõpuks.

Eelmisel aastal oli naiste sõnul eesmärk lihtsalt ellu jääda. Võmma mõtleb veidi ja ütleb, et sel aastal on eesmärk teist korda ellu jääda ning keerulistest hetkedest üle olla: «Koos ellu jääda – kõlab ju hästi!» Ja jälle kostab üle paadi naer.

«Me armastame merd, purjetamist ja üksteist,» ütleb Koitnurm mõtlikult ja jätkab: «Selle asemel et kohvikus jutustada ja roosat veini juua, meeldib meile kell viis üles ärgata, magamata olla ja minna tühja kõhuga merele, kus vesi pritsib meid läbimärjaks ning vastu paati kolksumisest tekivad sinikad… Võiks ikka mingi normaalse hobi valida – male või tennisega tegelda!» Selle peale naerab Koitnurm muidugi ka ise.

Neidudel pole igatahes endi kinnitusel lähiajal plaanis normaalseks hakata. «Parimate sõpradega merel, loodusjõududega kontaktis olla – see on ju kõige parem tunne,» võtab Koitnurm kokku.