Merd ei tohi lollitada, ise ei tohi loll olla

Avamerejaht «Salme-Auguste» kapten Kalev Vapper ning tema meeskond. Foto: Meisi Volt

Võita soovivad kõik. End ja teisi üllatada samuti. Olulisim on aga tunnetada oma meeskonda, saada emotsioone, õppida, võistlus lõpuni teha, kõlab A. Le Coq Muhu väina regati värvikate osavõtjate soov.

Seda kõike on Peterburist juba aastaid Eestisse tulnud otsima jahil Kvartet seilav Vasily Alexeev, kes ei hoia vene hingele omaselt regati ja Eesti pealt kiidusõnu kokku.

«Olen nii tänulik Eesti purjetajatele, kõigile Eesti inimestele külalislahkuse eest. Olen tänulik suurepärastele korraldajatele, kes on suutnud luua ausa võistluse,» õhkab mees. «Aga kõige tänulikum olen ma võimaluse üle saada kokku hoolimata riigipiiridest, hoolimata konfliktidest.»

Alexeev kirjeldab hetke, mil nad Nõukogude Liidu lagunemise järel esimest korda Eestisse tulid ja kuidas neid siin vastu võeti – nagu parimaid sõpru pärast pikka lahusolekut. «Ma usun, et ühel päeval on ka Venemaa osa Euroopast ja me kõik anname endast parima, et see saaks reaalsuseks,» loodab mees, kes murrab merd viie kaaslasega.

Seltskond jahil vahetub, aga viiekohalisel alusel on alati peale Alexeevi ka tema lapsepõlvesõber ja tema tütar. Koos on purjetatud pikki aastaid, kuigi elukutseline purjetaja pole neist keegi.

Peole eelneb tuim trenn

Meri töötunnistust ei küsi, kirge ja hoolimist küll. Regati kõige pikema ja kõige ilusama nimega jahil Muinasjutukuningas koguvad tuult ja soolast vett muusikust purjehull Jaanus Nõgisto ja rändurist ettevõtja Tiit Pruuli.

«Merel on minu jaoks kaks olulist asja: meri ise ja meeskond, kellega merel ollakse. Ja edasi on kaks asja: merd ei tohi lollitada ja meeskond ei tohi olla loll,» kirjeldab Pruuli, miks üldse veele minna. «Jaanusega on väga mõnus koos olla, sest ühelt poolt on ta väga nõudlik kapten ja teisalt väga emotsionaalne kaaslane. Ta võib sinu vigade peale südamest röökida ja samas sind ilusa spinnakeri-soorituse eest suudelda. Nii on merel lõbus olla.»

Pruuli hindab kaasveelise kannatlikkust õpetajana. «Oleme Jaanusega tunde Tallinna lahel trenni teinud, paute ja halsse lihvinud, ning me pole seda teatud mõttes igavat tööd lõpetanud enne, kui kogu meeskond on õnnelik,» jutustab ta. «Sellised inimesed – Muhu väina vana kaardivägi – teevadki sellest regatist erilise asja. See on koht, kus antakse Eesti avamerepurjetamise traditsioone – lugusid, õpetusi ja legende – edasi ühelt põlvkonnalt teisele.»

Tallinna Tehnikaülikooli Eesti mereakadeemia õppejõud Ringo Liepkalns on aastaid kadette koolitanud ja Muhu väina regatt igati sobilik praktika olnud. «Muhu väina regatt on nii mereakadeemiale kui ka meeskonnale tähtis võistlus, kuna see on Eesti üks suuremaid ja kõige pikema traditsiooniga võistlus,» kiidab ta.

Kui varem on merelt õppust võetud Tormilinnuga, siis sel korral on mereakadeemial juhtida uus ja nüüdisaegne avamerejaht Tuulelind, millel avaneb esimene võimalus oma meeskonda teenida.

Liepkalns tõdeb, et Muhu väina regatt on eriline seetõttu, et pakub meeldivat võistlusmomenti ja annab võimaluse panna ennast proovile teiste jahtide, teiste võimekate meeskondadega. Keeruliseks muudab selle võistluse aga navigatsiooniline olukord, sest suur osa võistlusest toimub Väinameres, mis on täis madalikke ja ohtlikke kive.

«Kindlasti tuleb arvestada Eesti muutliku ilmaga. Proovile panevad ka pikad etapid ja meeskonna vastu pidamine võistluse lõpuni,» räägib kogenud mereaustaja.

Jahi täidab suguselts

Salme-Auguste on 38-aastane avamerejaht. 27-jalase aluse on disaininud ja ehitanud neljakordne taanlasest olümpiavõitja Paul Elvstrøm. Viiest magamiskohast kaks on endale võtnud 14-aastased kaksikud Kaarel ja Mihkel Paal, mõlemad väga tublid ja lootustandvad noorpurjetajad. Kapteniks poiste isa Kaupo, kes on juba 53 aastat purjetanud Kalev Vapperi väimees. Vapperi poeg Kalev Vapper juunior täiendab meespoolse pere ühist meresõitu.

Hea närviga Kaarel on roolis, tema vend Mihkel tegeleb navigatsiooniga. Karm, pikkade distantsidega võistlus annab esimest korda Muhu väina regatil osalevatele noortele meremeestele Vapperi lootusel hea emotsiooni ja innustuse. Kui Vapper oma lapselaste vanusena jahiklassis Draakon kahe naisega koos jahil oli ja rooli hoides veel enne häälemurret pöördemärkide juures karjus «Ruumi, ruumi!», olid vanemad purjetajad hämmingus. Just seda loodab Kaarli ja Mihkli puhul Vapper nüüdki: et nad stardis kogenud tegijatega võrdselt hakkama saaks.

Lisaks tütre kaksikutest poistele on Vapperi poja peres kasvamas seitsmeaastased kolmikud, kellest kaks samuti poisid. «Ehk tulevad nemad ka ühel hetkel kaasa,» loodab Vapper. «Ja minu pisitütar, kuuene Kirke on ka oma esimesed purjetamiskogemused saanud ja vaatame, mida tulevik temale toob.»

Vapperi hinnangul võrdub nädal Muhu väina regatil tavainimese kuuajalise puhkusega. «Meretuul puhub pea nii tühjaks, et ainsaks mõtteks jääb, kuidas jahti kiiremini edasi viia ja rutem sadamasse saada,» tunnistab ta.