Küberneetiline kotermann annab purjetajale eelise

PEITEPILT! Klõpsa foto suureks ja leia sellelt «salarelv». Amserv Toyota Sailing Team täies koosseisus valmis viimaseks testiks ja treeninguks. Foto: Tanel Pihelgas / Pärnu Postimees

Kas suures purjetamises nagu A. Le Coqi 59. Muhu väina regatt võib edu sõltuda vaid sekunditest ja sentimeetritest? Selleks et lainete ja tuulte möllus õigel hetkel õigel kohal olla, varustas Amserv Toyota Sailing Team oma jahi maailmaklassi elektroonikaga.

Christoph Kolumbus sai omal ajal lihtsalt hakkama, tal polnud ju täpset kaartigi sellest, mis vööri ees ootamas. Enn Uuetoal ehk Kihnu Jõnnil oli küll kaart ja sinna märkis ta kursi maha püksirihmaga. Tuule suunda ja tugevust määras suus märjaks tehtud näpp, laeva kiirust mõõdeti logiga. (See oli tol ajal üks tünnike, mille küljes sõlmiline nöör. Visati laevalt vette, meremees mõõtis väikese liivakellaga aega ja luges, kui mitu sõlme peost ajaühikus läbi lipsas. Selle pärast mõõdetakse siiani laevade kiirust sõlmedes: üks sõlm on üks meremiil ehk 1,852 km tunnis. Kunagi ei tohi öelda, et kiirus on N sõlme tunnis.)

Muhu väina regatile sellise tehnilise varustusega ilmselt ei lastagi. Konkurentsis püsimiseks hankis Amserv Toyota jahile B&G firma mereelektroonika, mille paigaldas ja häälestas Roland Silluta firmast Alter Marine. Maarotile ei ütle B&G nimi midagi, aga sama tehnikat kasutavad Volvo Ocean Race’i purjejahid, mis ümber maailma purjetavad. Seega maailmaklass.

Viiekohaline summa elektroonikasse

Istun laupäeval Pärnu jahtklubis Toyota Amserv Sailing Teami jahi pardal ja vestlen tehnoloogiast selle kapteni Margus Žuravljoviga. Kohe, kui meeskond ajakirjanikust lahti saab, heisatakse purjed ning minnakse regatieelsele viimasele treeningule ja tehnika häälestamisele. Silluta on just süsteemile uusima tarkvara paigaldanud.

Süsteem koosneb anduritest, mis mitmel pool mööda jahti paigutatud, ning ajust, mis neid andmeid töötleb ja meeskonnale kuvab. Tuulekiiruse mõõdik on masti tipus, veekiiruse ja -sügavuse omad allapool veeliini. Lisaks määratakse satelliitide abil laeva asukohta, eraldi andurid mõõdavad selle asendit (merel ju loksutab!) jne. Kõik need on emaseadmega ühendatud füüsilise juhtmega, sest missioonikriitilise info puhul ei saa juhtmevaba ühendust usaldada. «Keerad kaabli korralikult klemmliistu alla ja tead, et asi töötab,» ütleb Silluta.

Andmed jooksevad kokku ajusse nimega H5000 CPU. Paljalt selle hinna eest saaks kokku panna paar-kolm mehisemat mänguriarvutit ning selle ARM-protsessorid töötlevad ja kuvavad andmeid 50 korda kiiremini kui eelmise põlvkonna seadmed (loo veebiversioonis võib vaadata H5000 videotutvustust).

Milleks on sellist kiirust vaja ja kas kogu elektroonikasse taotud viiekohaline summa õigustab ennast?

«Küsimus on tõesti sekundites,» rõhutab kapten Žuravljov. «Meil on vaja täpselt teada, kus on stardiliin, kus me selle suhtes oleme ja mis hetkel me antud tingimustes selleni jõuame. Startides on ülioluline otsustada, kummalt poolt poid läheneda, ning seda pole võimalik enam silma järgi teha. Pool paadipikkust ja loetud sekundid võivad otsustada etapi saatuse.»

Mulle tundub, et kõrvalkai ääres seisvate jahtide meeskonnaliikmed püüavad poole kõrvaga meie juttu ja muigavad omaette, et eks me näe, palju on Žuravljovil sellest küberneetilisest salarelvast kasu. Igatahes esimesel, Pärnu-Kihnu etapil tuli Amserv Toyota oma klassis teiseks.

Enne starti käib jaht stardiliini juures ja märgib täpselt ära selle otspunktid, n-ö paigaldab virtuaalsed poid. Kui sõiduks läheb, mõõdab süsteem reaalajas muutuvaid keskkonnatingimusi ja selle järgi võtab kapten vastu otsuseid.

Baastehnoloogia, millega võib valgete purjede all lõbusõitu teha, kõrge klassi võistluspurjetamises ei rahulda. Täpne – ja mis põhiline, kiire – informatsioon jahi positsioonist ja ümbritsevatest tingimustest on oluline konkurentsieelis.

«Kui enne starti keerab tuul kümme kraadi, siis pean sellest teada saama sisuliselt sekundite jooksul. Siia lisandub muidugi minu enda ja meeskonna viivitus. Kui andmetöötlus hilineb viis kuni kümme sekundit, siis pean ehk starti minema teiselt poolt, kuna valelt poolt startimine võib otsustada etapi saatuse,» seletab kapten toore arvutusevõimsuse tähtsust.

Vana kooli meestel vaid telefon

Et info igal hetkel saada oleks, kuvatakse see mitmel pool jahil, nii kajutis, masti küljes kui ka roolimehe ees olevatesse multifunktsionaalsetesse kuvaritesse, samuti on seda võimalik vaadata telefonides-tahvlites. Nii on kaptenil ja teistel meeskonnaliikmetel pidevalt olemas pilt toimuvast.

Aga mis siis saab, kui see uhke elektroonika kokku jookseb, nagu vahel juhtub? Amserv Toyota pardal on navigatsioonisüsteemil kolmekordne töövaru: lisaks B&G-le veel iPadil jooksev alternatiivne tarkvara ja lõpuks vanad head paberkaardid.

Jahtklubist lahkudes kohtan endist Postimehe kolleegi Raigo Pajulat, kes seilab regatil ESTLYS klassi jahil Meeri. Kuuldes, mis lugu olen siin tegemas, hakkab ta naerma: «Aga siin on mehed, kes lähevad merele telefoniga!»

Pärast kaht esimest etappi on Amserv Toyota Sailing Team Muhu väina regatil ORCII klassis viiendal kohal. Kokku võistleb regatil selles klassis 13 jahti.