Võitja aeg oli 19 päeva 1 tund, 10 min ja 33sek. Arvestades ligi 7000 miili pikkust võistust jäi teise koha kaotus nelja ja kolmanda koha kaotus viie tunni piirimaile. Lissabon – Kaplinn etappi peetakse ümbermaailma purjetamises ikooniliseks, sest “ülevalt alla” purjetades tuleb läbida sisuliselt kaks korda kolm kliimavööndit. Kuigi atmosfääri suurte õhumasside liikumistrajektoorid on ajalooliselt suhteliselt püsivad, siis nende varjus tekkivad kohalikud olud võivad olla äärmiselt erinevad.
Etapp algas tugevate tuultega Atlandi põhjaosas, mille käigus paadid näitasid kuni 30 sõlmeni küündivat tippkiirust. Nappi edu hoidis siin Dongfeng kellel järgnesid väikeste vahedega ülejäänud. Peagi aga jõuti etapi tõeliseks murdekohaks peetavale ekvatoriaalse tuulevaikuse alale. See umbes 1000 miiline ala, kus teinekord päevi kestev tuulevaikus võib muutuda iga meeskonna õudusunenäoks. Selle läbimiseks peavad võistkonnad lahendama keskse strateegilise valiku “distants versus kiirus”. Kuigi lühim tee kahe punkti vahel on sirge, siis purjetamises ei pruugi see kaugeltki nii olla. Nimelt on pikki Aafrika läänerannikut kulgev lühim tee kaetud just kõige vaiksemate tuultega ning tuhandeid miile katvast tuulevaikusest purjetatakse ringiga mööda, nii, et tinglikult öeldes Brasiilia rannikul asuva Copacabana tuled paistavad. See on küll kordades pikem aga tänapäeva paatide tugevama tuulega arendatav kiirusevahe on nii suur, et see kompenseerib ka oluliselt pikema teekonna.
Seekordse etapi omapära seisnes selles, et tuulevaikuse vöönd ei olnudki nii vaikne ja meeskonnad väljusid sellest kõik vähem kui saja miili kaugusel üksteisest. Nüüd algas navigaatorite ja roolimeeste taktikaline lahing, kus kõik pidid otsustama, kui lähedale Brasiilia rannikule ja lõunasse sõita või lõigata “nurk ära” ja hakata tagasi itta, Kaplinna poole sõitma. Volvo Ocean Race-il on kõigil meeskondadel õigus üks kord iga etapi jooksul kasutada varg-rezhiimi, mis tähendab, et 24 tunniks kaob võistkond kõigi teiste radariekraanidelt ja nii saab meeskond oma salastrateegiat elluviia. Turn the Tide on Plastic seda ka esimesena kasutas, kuid siiski mitte kõige õnnestunuma otsuse tegemiseks. Kui vahepeal “nurka lõiganud” Akzo Nobel läks juhtima, siis veidi hiljem saatis edu Mapfre meeskonda, kes otsustas sõita kõige kaugemale lõunasse. Saades esimesena kätte Lõuna Atlandi võimsa tsükloni mööduti nii Akzo Nobelist, kui ka pikalt liidrikohal olnud Dongfengist. Siiski püsisid kõik vahed marginaalsed ja otsustavaks sai hoopis Aafrika ranniku lähedal toimunu. Oma väikest edumaad ära kasutanud esinelik püüdis mõned tunnid varem madalrõhkkonna, mille abil kasvatati viimase kahe päevaga vahe juba ligi 500 miiliseks. Kuid sellega ei olnud armutu võitlus läbi. Kahe viimase koha jagamine käis kuni finishi liinini, kus Hong Kongi Sun Hung Kai /Scallywag edestas Turn the Tide on Plastic-ut vähem kui minutiga.