/nginx/o/2017/12/09/7392973t1hc495.jpg)
Jõulukuu esimesel nädalal, 2.-9. detsembrini peeti Taimaal Phuketis juba 31. korda Tai kuninga sünnipäevale pühendatud regatt Phuket King’s Cup. 2016.a tunnustati regatti tiitliga „Parim Aasia Regatt“ selle erakordse korralduse, turunduse, võistlusradade kvaliteedi, osalejate arvu, kõrge võistlus- ja kaldaürituste korraldustaseme tõttu. Regatil osales 83 kiiljahti ja mitmekerelist jahti ning üle 80 svertpaadi enam kui 700 purjetajaga üle maailma kokku 20 riigist.
Tänavuse aasta regati fookus oli suunatud noortele, sest lisaks kiil- ja mitmekerelistele jahtidele osales sel aastal ka rahvusvaheline svertpaatide fliit (Optimist, Laser 4.7, Laser Radial, Laser Standard, 470, 420 ja Topper), et kannustada noorte purjetamist Tais ja leida järelkasvu kiiljahtidel purjetamiseks tulevastel regattidel.
Eesti avamerepurjetajate meeskond Mati Sepaga roolis osales klassis IRC1, mida peeti regati tugevaimaks ja laiahaardelisemaks klassiks, kus pea iga tiim oli valmis üksteisele nö varvastele astuma. Selle regati osavõtjate hulgas olevad Fred Kinmonth/Nick Burns’i Sydney GTS 43 Otonomos Mandrake III, David Fulleri rendijaht Beneteau 44.7 Fujin, Scott Bradley Sydney 40 Emagine, Peter Sorenseni Farr 40 Ramrod ja Yan Yuye's A 40 RC Shenzhen Seawolf on harjunud regattidel tiitleid võitma, kuid Phuketi regatt oli nö teine lugu. Neil tuli vastu astuda Jaapani valitsevale meistrile, Yasuo Nanamori tiimile jahil Beneteau 40.7 Karasu, Mati Sepa juhtimisel Eesti tiimile Loco jahil Swan 42 Club ja venelase Evgeny Nikiforovi tiimile jahil Cookson 12m MegaZip, kes on suutnud oma tippvormi tavaliselt just Aasia parimal regatil näidata.
Grupi favoriitideks peeti möödunud regattidel domineerinud Hong Kongi tiimi Mandrake, Jaapani tiimi Karasu ning ka Singapuri lipu all jahil Loco purjetanud Eesti tiimi mainiti tugevate tiimide hulgas. Eesti meeskond ei lasknud favoriitidel ülemäära lihtsalt poodiumikohti võita pakkudes kõva konkurentsi regati algusest kuni viimase sõiduni. Kuuest regatipäevast purjetati viiel päeval kokku 12 rajasõitu vastutuule-allatuule rajal ning üks päev oli puhkuseks. Ilmaprognoos enne regatti lubas tugevaid tuuli ja tingimusi kiireks purjetamiseks kogu nädalaks.
Esimese päeva tingimusi 19-sõlmese tuulega peeti regati viimaste aastate parimateks üldse. Sellest päevast Eesti tiimile kokku kolmest peetud sõidust ka üks sõiduvõit ja teine koht jaapanlastest favoriitide järel.
/nginx/o/2017/12/09/7392975t1hfc54.jpg)
Teine võistluspäev purjetati pea samasugustes tingimustes kui esimene, kus keskmiselt 12 sõlme ja iiliti kuni 18 sõlme puhunud tuul oli muutlik ja pakkus palju väljakutseid ning andis paremad võimalused kogenud ja tehniliselt tugevatele tiimidele. IRC1 klassis hoidis Yasuo Nanamori roolitud Karasu oma esimese päeva head minekut ja jätkas kolmandal päeval liidripositsioonilt, kohe kannul Eesti tiim teisel kohal, kes sai teisel päeval kirja kohad 2-2-7.
/nginx/o/2017/12/09/7392985t1h2df8.jpg)
Kolmandal võistluspäeval oli regati kõige rajum ilm. Juba stardi ajal puhus 18-20 sõlme kagutuul paisudes iiliti 26 ja sealt edasi isegi 30 sõlmeni. Hulgaliselt purjede, varustuse purunemist, üks murdunud mast, mitmed katkestamised ja haavatud egod olid selle päeva märksõnadeks. Just IRC1 grupis murdis masti ameeriklaste Emagine ning merre kadus kogu tekipealne varustus. Ka eestlastel oli rendijahi tehnilise osaga kõvas tuules palju probleeme, kus pelid ja stopperid ei pidanud ning spinnaker kukkus taganttuules pidevalt 1-2 m mastitopist alla. Eesti tiimi sõnul oli see üsna ellujäämispäeva moodi, kuid esmakordselt sellises koosseisus meeskond tegi head koostööd ja lahendused leiti kiiresti. See ei olnud soodne päeva ka liiderjaht Karasu’le. Tehnilised probleemid sundisid neid katkestama samal ajal kui Mandrake võttis kaks sõiduvõitu ja asus liidripositsioonile just Mati Sepa tiimi ees, kes oli neil liidritel ähvardavalt kannul olnud kogu regati.
Neljas, ehk vaba päev andis tiimidele võimaluse puhkuseks ja aja neile, kellel oli vaja kas purjeid või muud materiaalosa parandada.
Viienda võistluspäeva nõrgemad tuuled segasid oodatult kaarte tulemustes. IRC1 grupile peeti kolm sõitu, millest jaapani Karasu’l õnnestus võita kaks ja ühe võidu võtsid austraallased jahil Fujin. Eestlastele tegi kõvasti meelehärmi nende vastu kümnendas sõidus Hong Kongi Mandrake poolt sisse antud protest märgipuute eest, mida tegelikkuses ei toimunud. Mandrake purjetas eestlaste taga ja ei saanud ka teoorias näha märgipuudet madala märgiga, kuid protesti arutelule kutsuti tunnistajatena vaid oma meeskonna liikmed, kes ei olnud sõltumatud. Samas eestlastel oli tunnistajaks Eesti purjetaja Kaarel Kruusmägi, kes pealtvaatajate laevalt situatsiooni nägi kinnitades sõltumatu tunnistajana, et märgipuudet ei olnud. Nii tegigi žürii otsuse sõna-sõna vastu ütluste põhjal, kuid õigus anti Mandrake’ile ja eestlastele sellest kirja 0 ehk diskvalifitseerimine. Roolimees Mati Sepp kommenteeris samuti, et esmakordselt diskvalifitseeritakse asja eest, mida pole olnud ja seda ei saa pidada härrasmehelikuks.
Viimane võistluspäev oli Eesti tiimi jaoks keeruline ja ootusärev, kuna eestlastele ei ole viimase regatipäeva tuulevaikus ja olematus tuules purjetamine enamasti õnne toonud. Praadiva päikse käes tuli esmalt oodata kaks tundi enne kui start anti. Eesti tiim tegi suurepärase stardi ja siis algas vaikses ja keerutavas tuules kulgemine, kus ajutised tuulepuhangud saabusid kõige ettearvamatumatest suundadest. Teisel vastutuule otsal õnnestus eestlastel oma oskused ja kogemused maksma panna ning füüsiliselt sõidu liidriks tõusta ja seda positsiooni ei antud käest kuni sõidu lõpuni. Finishiliin ületati regati jooksul esimesena esmakordselt kogu ülejäänud tugeva fliidi ees ja võitlus käis ajaga, sest tagantpoolt tulid aeglasemad jahid, kellel oli võimalus eestlaste aeg nö ümber sõita ja sellest sõltus kas Eesti tiim kukub koondkokkuvõttes neljandaks või õnnestub säilitada koht esikolmikus. Jaapanlaste Karasu ümberarvestatud sõiduaeg oli eestlastest siiski tunni ja 41 minuti sõidu järel 21 sekundit parem ja nii ka jaapanlastele sõiduvõit ja eestlastele teine koht. Selle tulemusega oli eestlastel kokkvõttes jaapanlastega võrdne arv punkte, kuid rohkem sõiduvõite andis regati teise koha jaapanlastele ja kolmanda koha eestlastele. Sellega sai ka veidi kurikuulsa maine omandanud eestlaste viimase regatipäeva needus murtud ja tehti supersõit poodiumikoha hoidmiseks.
1. Otonomos Mandrake, Nick Burns/ Fred Kinmonth HKG 3-2-2-3-1-1-1-3-4-5-4-(6) = 29
2. Karasu, Yasuo Nanamori JPN 1-(DSQ(10))-1-1-4-3-DNS(10)-DNS(10)-1-2-1-1 = 35
3. Loco, Mati Sepp EST 2-1-4-2-2-7-2-4-6-(DSQ(10))-3-2 = 35
/nginx/o/2017/12/09/7392979t1h48da.jpg)
/nginx/o/2017/12/09/7393117t1he381.jpg)
Laupäeva õhtul toimus Beyond Resort Katas pidulik regati lõpetamine, kus auhinnad andis üle Tai kuningapere liige. Eesti meeskonnas võistlesid Tais kõik väga kogenud purjetajad, kes Eestisse sel suvel toonud nii avamerepurjetamise ORC klassi Euroopa MV hõbeda, pronksi ja amatööride pronksi, ORC klassi Poola MV võidu ja veel palju teisi suurepäraseid tulemusi - kapten ja roolimees Mati Sepp, ning meeskonnaliikmed Rene Treifeldt, Karl-Hannes Tagu, Sven Nuutmann, Aivar Tuulberg, Andrus Luht, Tomy Saaron, Martin Viiask, Riho Koost ja Martin Lepp.
/nginx/o/2017/12/09/7393111t1ha4dd.jpg)
Regati koduleht www.kingscup.com
/nginx/o/2017/12/09/7393119t1h87c4.jpg)
/nginx/o/2016/07/10/5603213t1h6d12.jpg)